Sõnapusle on lõbus lugemismäng, aga mitte ainult!

Sõnapusle idee lähtub alljärgnevatest didaktilistest alusprintsiipidest.

  • Mängu kaudu õppimine – sõnadest lausete moodustamine on lapse jaoks kaasahaarav, naljakas ja põnev. Ning võimalusi erinevaid lauseid moodustada on palju!
  • Lapsele valikute võimaldamine – laps valib ise, milliste sõnadega ta laused teeb. Algul on lausete moodustamine pigem juhuslik, katse-eksituse meetodil sobitamine. Mõne aja möödudes hakkab laps mõnd sõna tervikuna juba ära tundma ja võib teadlikult moodustada nii mõistlikke kui ka eriti naljakaid ja absurdseid lauseid
  • Seoste loomine. Sõnapusle aitab lapsel luua seoseid erinevate terviksõnade, kuid ka nende moodustamiseks kasutatud tähtede ning kirjasõnade häälduse vahel. Puslest lausete „otsimine“ aitab teadvustada lugemise suunda vasakult paremale. Nii aitab sõnapusle lisaks lugemise suuna tajumisele luua arusaama ka eesti keele struktuurist – lauseliikmete järjekorrast, rektsioonist (nt sellest, et sihitis on reeglina osastavas käändes ning sihitist laiendav omadussõna samuti), sellest, et lauset võib alustada ka sihitisest (suurt maja) millele järgneb verb (praeb) ja siis alus (ilus isa).
  • Loovuse toetamine –sõnapusle võimaldab lapsel loovalt kombineerida sõnu lauseteks. Moodustades lausepusle abil lõputult erinevaid (naljakaid ja absurdseid) lauseid. Konkreetsete sõnade valiku põhikriteerium oli, et neist sõnadest saaks võimalikult naljakaid lauseid, samas saab iga sõnaga antud kaardi komplektis luua tavalisi, argikeeles kasutatavaid lauseid. 60-sõnalise komplektiga (12 sõna igast „sordist“) saab moodustada 248 832 erinevat viiesõnalist lauset, kui aga arvestada ka võimalusega koostada vaid tuumlauseid, ainult alust või ainult sihitist omadussõnaga täiendavaid lauseid ning lauseid, kus aluse ja/või sihitise ees on rohkem kui üks omadussõna, siis on võimalusi miljoneid! (kui igast sordist on 16 sõna, siis saab erinevaid lauseid teha juba üle miljoni – 1 048 576!)
  • Individualiseerimine – iga laps saab mänguga tegelda omas tempos. Nooremate (või hariduslike erivajadustega) laste puhul võib kasutada vaid kolmesõnalisi (alus, öeldis, sihitis) variante, hiljem saab lisada erinevaid omadussõnalisi laiendeid. Laps võib lihtsalt juhuslikult kombineerida erinevaid pusletükke, kui tal juba hakkab kujunema seos kirjapildi ja sõna vahel, võib ta püüda moodustada kas võimaikult asjalikke ja loogilisi või vastupidi – võimalikult naljakaid ja pööraseid lauseid.
  • Pidev õppimist toetav tagasisidestamine – Laps, kes ise veel (kas üldse või pikemaid sõnu või väiketähti) lugeda ei oska, saab jutupliiatsi* abil tagasisidet oma tegevusele – jutupliiats loeb talle ta enda tehtud laused ette, vajadusel (lapse soovi korral) korduvalt. Kuna mängu sõnavara on piiratud, kordab ta pidevalt samu sõnu, ent kuna kontekst on mänguline, siis on lapsel ikka ja jälle põnev pliiatsilt oma loomingule tagasisidet saada.

*Digitaalne jutupliiats on sõnapusle mängimiseks vajalik vaid nendele lastele, kes ise veel lugeda ei oska.

Sõnapusle mängu aluseks ka kolm keeleteaduse ja kirjaoskuse didaktika põhimõtet, mis kõik maailmas tuntud. Eestis on need kõik samuti teada, ent meie emakeeledidaktikas siiski suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud:

  • täissõna meetodil lugema õpetamise metoodika (mille üks loojatest, uurijatest ja populariseerijatest on Glenn Doman, kes rakendas seda esmalt töös haridusliku erivajadustega lastega ning leidis, et väikelapsi on võimalik edukalt lugema õpetada, see meeldib neile ning arendab nende vaimseid võimeid (nii olid mõned väikelapsed, kes erivajadustega Domani juurde suunati, koolimineku ajaks samuti erivajadustega, aga teises suunas – nad suunati edasi andekate eriprogrammile). Eesti keeles on ilmunud Glenn Domani raamat „Kuidas õpetada väikelast lugema“ (tõlkinud Paul Kees).
  • Noam Chomsky, üks generatiivgrammatika loojatest, vaidlustas tollal hariduses populaarsed biheivioristlikud ideed keele- ja kirjaoskuse õppimisest kui matkivast ja mehaanilisest tegevusest. Ta pooldas süsteemset ja loovat arusaama keeleõppest – juba väga väike laps püüab mitte korrata sõnu ja lauseid, mida ta on teistelt kuulnud, vaid edastada oma tähendusi, kombineerides kuuldud keelendeid lausetesse, mida keegi kunagi varem öelnud pole.
  • Kommunikatiivne keeleõpe. Mitmed autorid, nt Stephen Krashen, peavad oluliseks, et laps õpiks alguseest peale keelt kui suhtlemisvahendit oluliste sisudega tegelemiseks. Kui kirjalik keel edastab sõnumi „Ai-ai, Liil on lill“, siis ei pruugi see lapse jaoks kuigi põnev ja informatiivne olla. See, et ta õpib tähti ja häälikuid A, I ja L . . . on lapse jaoks üsna abstraktne ning see, et alguses igavaid, üsna mõttetuid tekste lugedes õpib ta hiljem lugema põnevaid tekste, on motiveeriv vaid mõne lapse jaoks. Kui aga tekst on põnev ja kaasahaarav, läheb lapsele korda ja tekitab temas emotsioone, siis keskendub tähelepanu tekstile ja oskused (tähtede tundmine, tähe ja hääliku seostamine) kujunevad tihti nagu iseenesest.

Autor: Maria Jürimäe